Avameelselt tunnetest

Ei-ei, siin ei tule nüüd mingit romantilist kraami. Ma hetkel isegi ei ole kindel, kas ma selle postituse üldse avaldan (panen avaldamistähtajaks 22:00, kui selleks ajaks ümber pole mõelnud, siis see ilmub), aga ma pean selle asja kirja panema, et ise omaenese tunnetes selgust saada.

3.-l augustil jättis keegi Anonüümne mulle sellise kommentaari:

Ja see annab mu mõtteile-tunnetele juba 7 päeva aeg-ajalt tegevust.

Ühest küljest ju nagu hooliv hoiatus. Teisalt aga... sõnastus just väga hoolivust ei väljenda. Pigem nagu... Mu esimene mõte oli küll, et mis irisemine see siis nüüd on. 

Teisalt mõtlesin, et eks inimesel ole ju tiba õigust kah. Äkki ma siiski lobisen liiga palju välja?

Vastasin nii:

Tõesti hooliv anonüüm oleks nüüd mind edasi instrueerinud. Vastust pole seni tulnud. Samas ei saa ma aga oodata, et iga kommenteerija tuleks tagasi minu vastust lugema ja edasi kommenteerima.

Sellest jäid mu hinge närima kaks ussi. 

• Esimene ütles, et see anonüümne oli lihtsalt ise selline pealiskaudne iriseja, kellel ei tohi lasta omal blogimiseisu ära ajada.
• Teine ütles, et sa oled tõesti liiga palju avaldanud. Enesest ja tööst.

Rookisin siis oma blogist nende kahe eelmainitud kliendi nimed välja ja panin pildiprojektile punkti, sest iga päev uut moblafotot avaldades reedab ju ikka päris palju oma ümbrusest ja sellest linnast. (Tegelikult on nii, et isegi kui keegi teab, millises linnas ma elan, ei tea ta ikkagi, millise elektrivabriku jaoks ma töötan, sest see ei asu siin linnas ja Saksamaal on igal teisel linnal oma "Eesti Energia".)

No ja mõtlesin, et nüüd on lekked suletud ja võib vana normaalsuse juurde tagasi pöörduda, aga võta näpust. Isu on rikutud.

Isegi üks üsna tore kliendilugu oleks viimastest päevadest pajatada, aga näe, käsi ei tõuse.

Kas tõesti võib olla nii, et keegi hakkab ekstra nuhkima, et mind kuidagi kahjustada?

Kas too anonüümne andmekaitses pädev isik tõepoolest leidis midagi tõsist, milles eksin?

Kui ma töötaksin Eestis klienditeeninduses, siis ma sellist blogi ei kirjutaks. Isegi kui ma nimesid ei avaldaks, oleks minu arust nõme ja haavav, kui mõni klient end mõnes mu loos ära tunneks.

Saksa keeles ma neid lugusid samuti netti ei paneks. Samal põhjusel.

Et Eesti on aga nii väike ja kauge ja eesti keel nii vähetuntud, siis ma söandan. Ja ma mitte ei usu, et üks mu siinsetest klientidest nende lugude peale satuks ja neid mõistaks. 

Ja nii haigeid inimesi ometi olemas ei ole, kes need lood saksa keelde tõlgiks ja netti üles riputaks. Või on?

Kliendilugudest loobuda? Kunagi-millalgi sai neist lugudest selle blogi omapära ja magnet. Olen aru saanud, et need on enamuse lugejate lemmikud. Ja mulle on nende kirjapanek omamoodi pingetemaandamine.

Kas see on minust ebaeetiline neid lugusid kirja panna? Olen ma läinud liiale?

Kes see anonüümne selline on, et ta mind sõnadega "Tere jälle Sinitihane!" tervitab? On ta siin ennegi käinud head nõu jagamas?

Kas see on minust rumal, lasta endal isu rikkuda?

Kas on tark seda postitust üldse avaldada?

Sain ma nüüd oma tunnetes selgust? Ei saanud.
Hunnik küsimusi jäi ripakile.
Sellepärast see postitus tõenäoliselt siiski ilmub.Äkki kellelgi on kamalutäis vastuseid üle.

______________