Uute kardinate lugu

Ühel päeval oli siis selge, et tervet korterit me kolimiseks remonditud ei jõua. Otsustasime magamistoa kasuks. Mina siis otsustasin, et kolimispäevaks peavad kardinad, no need õhukesed siis, tüllkardinad vist nimi.

Pean kohe mainima, et ma pole kunagi vahem elus ise kardinaid ostnud ja õmmelnud. Kuidagi ei ole vaja olnud. Eelmises korteris võtsime näiteks eelmise üürniku kardinad üle. Normaalsed olid.

Läksin siis (see oli mingi 10 päeva tagasi) sinna meie lähedal asuvasse ehituspoodi (jajah, seal on isegi suur kardinaosakond) ja vaatasin ringi. Kuna õmblusmasin olemas ja isu ise teha, siis esialgne plaan oli ikka ise õmmelda. Teisalt oli meil toona kibekiire remondiaeg ja kust see aeg siis õmblemiseks võtta? Äkki siis ikka valmiskardinad?

Poes siis vaatasin esmalt veidi ringi. Nõutus. Pöördusin müüja poole. Too kuulas mu ära ja pakkus siis esmalt valmiskardinaid. Isegi leidsime ilusad. Kui aga hinda kuulsin, jäi mul suu lahti. 35 EUR tükist. St. siis et 35 € aknaosale ja teine 35 € rõduukse osale. Küsisin, et mis see siis maksma läheks, kui ise õmbleks. Müüja rehkendas peast... Enam-vähem sama. Olin imestunud, aga samas võimetu tema rehkendust kontrollima.

Otsustasin siis valmiskardinate kasuks. Elutoa omad tahtsin siis põhimõtte pärast ise teha. No ja nendega polnud nii kiire ka. Läksime siis kangarullide juurde, müüja võttis minu käest akna mõõdud ja hakkas rehkendama. Meetrite arv sai kummaliselt suur!

Miks nii palju, pärin mina.

Tema: Kui te ikka tahate, et korralikult volte oleks, siis peate topeltlaiuse võtma!

Ohoo! Aimasin halba. Sakslastele meeldib nähtavasti, kui tüllkardinatel on volt voldis kinni. Siinse korteri eelmistel elanikel olid nimelt sellised kardinad:

Iga volt on muide veel nööpnõelaga fikseeritud. Kallis pitsimeri!

No ja siis ma selgitasin müüjale, et mina tahan ainult kerget lainetust. Et minu kodumaal on see normaalne. Müüja vaatas mind kui tulnukat ja ütles: No siis need valmiskardinad teile ei sobi.

Vaatasin seda pakendit siis veel põhjalikumalt ja oligi volt voldis kinni. Uursin, et ega väiksemat laiust ei ole. Ei ole. Ohkasin sügavalt ja panin valmiskardinad riiulisse tagasi. Olin nõutu.

Lasin siis müüjal teiste klientide juurde minna ja asusin taas kangarulle uurima. Sobiv muster leitud, juurdlesin pikalt mõõtude üle. Helistasin emale ja pärisin, kui palju materjali akna laiusele lisaks tuleks võtte. Ema enam mingit valemit ei mäletanud, soovitas 50 cm juurde võtta. Leidsin ühe müüja, tollele ma oma akna mõõte enam nimetama ei hakanud. Halvustavatest pilkudest oli päevane annus käes. Ütlesin vaid kui palju materjali tahan, võtsin haakidepaela juurde ja olingi valmis. Ja kogu materjali hind jäi veidi alla 30 €!

Kodus kilkasin kohe mehele, et meil on haldjakardinad! Minu arvates meenutab nende kardinate muster nimelt haldjate ornamentikat "Sõrmuste isanda" filmist. Mees vaatas kardinaid suht ükskõikselt. Ma mõtlesin, et oota vaid. Kui nad ripuvad, siis imetled ja õhkad!

Järgnevatel õhtutel ohtusin siis esimest korda elus kardinaid õmmelda. Esiteks lõikasin. Mu õmbluskäärid olin tapeetimise tarbeks uude korterise viinud. Nörssisisn mingie tavakääridega. Jube palju aega läks.

Äralõigatud osaga proovisin siis õmblemist. Pusisin põhjalikult. Proovisin kaunistavaid pisteid, ei olnud ilus. Kiskus. Tavalise pistega ka kiskus. Juurdlesin, et kas panen äkki külgedele kandid, et seda kiskumist välida.

Jäegmisel päeval käisin kantpaela ostmas. Seisin kohe terve igaviku riiuli ees ja juurdlesin. Siis otsustasin, et mulle ikka kandiga ei meeldi.

Kodus siis asusin uuesti pusima. Kruttisin piste pikkuse kallal, niidijooksu reguleerisin ja panin teksanõela. See on kõige peenem. Ja see aitas! Enam ei kiskunud ja ilus tuli.

Õmblesin suure naudinguga. Et olin ära keeratava osa müüja soovitusel eelnevalt triikrauaga ära voltinud, jooksis kõik sujuvalt ja ma sain korralikult gaasipedaalile vajutada. Kohe kahju oli, kui valmis sain. Aga no elutoa jaoks saan siis veelkord gaasi anda.

 

No ja eile siis riputasin kardinad üles. Mees tuli töölt ja kiitis. Kui ta neid aga täna hommikul päevavalguses nägi, akna taga lumivalge aed, siis oli ta siiras vaimustuses ja leidis, et on jah haldjamuster. Oli minu üle uhke, et ma ikka sellist näputööd teha oskan!

Ja mina ise olen uhke, et mu elu esimesed kardinad õnnestusid!

Kaos-kolimine

See kole suur asi on nüüd möödas. Väga kaootiline oli.

Päev enne, pühapäeval niisiis, oleks olnud ideaalne terve päev läbi pakkida, aga kuna uues korteris olid veel paar tööotsa ripakil, siis pidime esmalt sinna sõitma. Startisime ka suht hilja, üks meist oli väga unine.

Tagasi koju jõudsime hilja.

Mina olin masendunud ja pooleldi paanikas. Mees oli rahu ise ja väitis, et pole siin hullu midagi, kui ma tahtvat, võin ma magama minna ja tema pakib üksi. No muidugi ma ei teinud seda. Pakkisime.

Päris valmis me ei jõudnud.

Hommikul tõusime vara, pakkisime edasi. Kella 10 paiku sõitsin mina uude korterisse, et nädalavahetuseks laenutatud lihvijaga veel veidi põrandaliiste lihvida ja see siis kella 13-ks laenutusse tagastada. Lahkusin vanast korterist suure kergendusega, sest kogu see seal valitsev kaos masendas mind. Mulle meeldib kui asjad on süstematiseeritud. Ja meie kolimises oli minu maitse jaoks liiga vähe süsteemi.

Mina siis lihvisin ja läksin laenutusse, mees pakkis lõpuni, kella 12-13 vahel tuli üks mehe sõber kolimisautoga ja veel kaks sõpra appi tassima. Mingi 15 paiku jõudsid nad siis uue korteri juurde. (Mul oli muide päeva jooksul õnnestunud prügikastidega otse maja ees ideaalne parkimiskoht reserveerida.) Kuna meil on siin lumi maas ja kõigil seetõttu saapad sodised ning magamistoavaip veel lõplikult paigaldamata, oli ideaalne kogu kraam elutuppa kanda, kus veel vana eelmiste elanike vaip maas. No ja nüüd tuli siis kaose teine osa: (Armas Sesamy, sinu häid nõuandeid ei õnnestunud üldse järgida, sest mina olin kolimise selle etapi juures vaid väike ettur ning kuna kolimisautojuhil oli kiire äraminekuga, tõsteti kogu kraam lihtsalt elutuppa - nii nagu juhtus - ja oligi kogu moos.

Mina olin ise sel ajal arsti juures. (Ma pole oma külmetusest ikka veel tervenenud, tolle päeva hommikul oli mul isegi taas palavik ja hobuseköha on mul ka jätkuvalt. Nüüd olen 24.-ni taas haiguslehel.) Kui siis arsti juurest tulin avanes mulle vapustav vaatepilt: elutuba kraami täis, tagapool nagu ruumi ja õhku piisavalt. Ukse all kapid ja diivan püstiolekus nagu pilvelõhkujad. Poisid kõik kadunud. Selgus - olid läinud mööblipoodi meie kööki ära tooma. No ja kui nad siis tulid, siis kuidagimoodi mahutati need köögimööblipakid ka samasse tuppa! Ja siis oli kell mnii palju, et mees pidi tööle minema ja mna jäin kogu selle kaosega üksi!

Pesin siis esikupõranda ära. Sinna oli saabastega kõvasti sodi kantud. Sai kohe elamise veidi mõnusamaks.

Ja siis triikisin oma uue triikrauaga oma uuel triikimislaual (mul pole mingi 6 aastat erinevatel põhjustel triikimislauda olnud!) oma uued kardinad ära (neist järgmises postituses pikemalt) ja riputasin need magamistuppa üles. Vaip on seal juba peaaegu maas ja nüüd kardinatega näeb juba täitsa elamise moodi välja.

Mees siis kella 12 paiku tuli töölt. Siis lükkasime natuke mööblit, nii et sai diivani lahti tõmmata ja oligi käes meie esimene uues kodus ööbimine.

Magasime mõlemad suurepäraselt. Arvatavasti väsimuse tõttu.

Täna käisime vanas korteris koristamas. Seal oli ka mega-kaos. Päris valmis ei jõudnud, aga palju parem näeb välja. Homme kell 18 on võtmete üleandmine. Oi, kuidas ma rõõmustan, kui meil selle vana korteriga enam miskit pistmist ei ole!

Ahjaa, ja mis kogu kaose kõige suurem nali! Sesamy ju soovitas, et peale laadimisel tuleb mõelda, mida mis järjekorras maha laadida. Mina siis sellest ajendatult soovitasin mehel pesumasin esimesena peale laadida, sest too jääb meil esialgu esikusse seisma, sest kööki ei ole seda veel võimalik panna, niikaua kui põrandakate veel maas ei ole. No ja et ta siis esikus jalgu ei jääks oleks loogiline ta esimesena peale laadida, et ta siis viimasena maha laetaks. No ja mis siis sai!? Kujutage ette, nad unustasid pesumasina üldse peale laadida!!!

Vannitoast ei olnud midagi muud tuua ja seega mees sinna ei sattunud ja mis silmist see meelest. No ja see autojuht ju muudkui kiirustas takka...

Alul ma olin kohe sõnatu, aga ma isegi ei vihastanud. Kuidagi aimasin, et küll asi kuidagi laabub. No ja täna siis üks hästi abivalmis sõber tuli oma pikapiga ja nüüd on meie pesumasin siis ka siin esikus külmkapi ja pliidi kõrval!

Selle abivalmis sõbra pere sai tänutäheks siis vähemalt meie suurepärases töökorras arvutilaua endale. Meie oleme täielikult läpakatele üle läinud ja arvutilauale seega kasutust pole. Ja nemad rõõmustasid.

Aga mis mulle sel päeval selgeks sai: me täiendame mehega üksteist ikka võrratult. Mina organiseerin ja tema teeb. Ja kui asi muutub kaootiliseks ja mina kergelt paanikasse satun, sest kõik ei jookse nii süstemaatiliselt nagu ma tahaksin, siis on mu mees rahu ise ja valmis üksi kogu koormat kandma.
Eile oli lihtsalt imeline ühel hetkel kõik tema kätte usaldada ja ise lihtsalt ära minna!

Remontija ulg

Pean siin veidi auru välja laskma.

Mees on tööl. Olen üksi uues korteris ja sebin. Nii palju on veel teha. Sisse saame kolida, kui vähemalt ühes toas on vaip maas. Selleks toaks saab siis magamistuba, sest seinad on tapeeditud (va. radikatagune, sellega pean veel tegelema), lagi on juba ammu korras, täna said põrandaliistud lihvitud-karestatud ja põhimõtteliselt tegelen siin just nende värvimisega.

Vahepala: No ei tea mina, mida arvata eelnevatest elanikest,

1. kes on kleepinud kahepoolse teibiga elutoa põrandaliistudele vaiba (Sellest teibist jäi maha paks liimikiht, kus on veel mingi riidekiht ka vahel; tegelen kõrvalt parasjagu selle eemaldamisega - lapp lahustiga immutada ja liistule suruda, vähemalt 30 minutit toimida lasta - liim lahustub ja need kiud võib eemaldada, seejärel värske lonksu lahustiga nühkida, kuni viimsel liimijäägid lahustunud. Lahusti haiseb vängelt.);
2.  kes katavad normaalse seintega kooskõlas tapeeditud postamendi kehva-kvaliteetse puu-imitatsiooni-kleepekaga (Me siin juurdlesime, et millega me selle inetu postamendi "riietame", kuni selle inetuse alt tuli välja normaalne tapeet ja ilus katteplaat.);
3. kes, värvivad hallist marmorist aknalauaplaadi alul pruuniks ja seejärel valgeks (Vaevlen siin just selle värvi eemaldamisega. Kõige parem ja ohutum pidavat klaaskeraamikapliitide kraabitsaga kratsimine. Ma siis kratsin. Ja ohkan.)

Ei viitsi koju minna, sest kui ma siin pakiliste asjadega ometi valmis olen saanud - asjadega, mis TULEB täna ära teha, sest värv peab kuivama jne. - siis on juba vastikult hilja teele asuda ja pealegi tuleks homme vara-vara tõusta, et taas siia sõita ja produktiivne olla. Tegelt tahaks edasi rühmata ja siis kusagile uinuda, nagu see ooperilaulja "Mehed ei nutas". Aga mul ei ole siin ei tekki ega patja, voodist rääkimata. Magamiskotti me paraku ei oma. Aga kui ma mõtlen neile kolmele külmakraadile väljas ja vahepeal maha sadanud lumele (NB! tulin siia spordisussides) ning vähemalt pooletunnisele kojusõidule joomaseid reisikaaslasi täis ühistranspordis (Saksad tulevad kindlastu jõululaadalt), siis ei ole mul tekist-padjast sooja ega külma.

Aga mees laitis selle siin magamise mõtte ka maha. Ma külmetavat kindlasti ja jäävat veel rohkem haigeks.

Vahepala: Mul lõppes ju vahepeal haigusleht ära. Neljapäeval läksin taas tööle. Peale esimest tundi hõikas üks hoolitsev töökaaslane, et mida sa siin oma arust teed, sa oled ju veel puhta haige. (No ma ainult natukene köhisin ja paar korda puhastasin oma nina. Ja seda viimast sugugi mitte nii nagu kohalikud naisterahvad st. mitte trompetihelisid kuuldavale lastes nagu elevandikari.) No ja tund aega hiljem läjs sama kolleeg ülemuse juurde ja ütles, et saatke X (mina) ära koju, ta on veel täitsa haige. Ta tuli vaid sellepärast, et kuulis, et on palju tööd ja muretses, kuidas me hakkama saame. (Tegelt oli ka nii.) No ja nii mind siis saadetigi peale kahte töötundi koju ja täna olin ka vaba. Kusjuures õige otsus oli. Esiteks arenes mu kõhatustest neljapäevaõhtuks korralik hobusekõha ja teiseks sain ma kaks päeva siin rahulikult toimetada.

Aga no mis ma siis ikkagi teen? Mees tuleb töölt kõige varem 12 ajal. Seltskonna mõttes ei ole mõtet koju minna.

Aga kuidagi asotsiaalne oleks jope selga panna ja radika kõrvale pikali visata!

Muide! Hetkel on mingi 3-sentimeetrine lumekiht maas ja muudkui sajab juurde!
_____________________________
20 minutit hiljem:

Otsustasin, et jään siia. Helistasin mehele. Ta ei saa veel niipea tulema. Tal polnud aga ka midagi selle vastu, et siia jään. Ega talle ka ei meeldi, kui ma nii hilja veel liikvel pean olema.
No ja mis mul siin häda on?! Mul on 3 sorti teed, 3 viilu leiba, 3 sorti juustu, 2 õuna, 18 liitrit apelsinimahla  ja 2 sorti shokolaadi! Ja kui viitsiks 5 minutit õues jalutada, siis võiks ka pizzat või dönerit tuua, aga ma ei viitsi.
_____________________________
Ligi 1 tund hiljem

No ei saa minust "paksu meest metsas". Mees on nüüd tööga valmis ja tuleb mulle järele  (NB! Autot meil pole, seega samuti ühistranspordiga. )ja siis läheme koos koju.
Aknalaua sain puhtaks. Nüüd veel kähku üks pikk põrandaliist värvida ja ongi tänaseks valma!

Tegelt on mul hea meel koju oma voodisse minna. Ja pealegi ei oleks eriti tore esimesena ja üksi siin ööbida.

Nüüd on see otsustatud!

Esmaspäeval kolime!

Meie kolimisautojuht on oma välisreisilt tagasi ja nüüd tuleb siis kibekiiresti viimased tööjupid lõpetada ning asjad pakkida. Lõpuks ometi!

Kui nüüd kellelgi on näpunäiteid kolimise korraldamiseks ja eriti praktiliseks pakkimiseks, siis lasku aga tulla!

Haige!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mu teispool unustas eelmisel teisipäeval ühe meie vihmavarjudest uude korterisse. Kolmapäeval kordasin ise seda sama ja mu vana väike vihmavari on lõplikult katki. Neljapäeval tööle minnes ei olnud mul niisiis ühtegi vihmavarju võtta ja väljas kallas päris korralikult.

Tööle jõudes olin üsna märg. Keerasin radikad maksimumi peale ja ei olnudki nagu külm. Kuivasin täitsa kiiresti.

Ja laupäeva hommikul ärkasin kurguvaluga.

Enesetunne oli aga siiski üsna ok, seega läksime uude korterisse remonti tegema nagu plaanitud. Üks mehe sõber tuli ka appi ja kuna nemad on kuidagi kahekesi hästi kärmed, siis mina ainult veidi viimistlesin ja nemad muudkui kliisterdasid ja kleepisid.

Vahepeal käisin tööriista- laenutuses ja tõin köögiseina jaoks lihvija. Kui tagasi jõudsin oli poistel magamistuba valmis! Sõber pidi ära minema ja mees asus köögiseina lihvima. Mina noskerdasin radikatagust tapeetida ja hakkasin seejärel mehe õhutusel elutoa jaoks paane valmis lõikama. Siis oli kell juba lihvimislärmiks liiga hilja ja mees tuli elutuba tapeetima. Kolm paani seinas, sai kliister otsa. Kell oli juba üheksma peal, aga meil oli nii hea hoog sees, et segasime uue ämbritäie ja tapetseerisime kella 12-ni. Pool elutuba on valmis!

Pühapäeval pidi mees üheks eksamiks õppima ja mul oli esiti plaan korterisse minna, et lõpuks ometi (üritan juba pikemat aega selleni jõuda) magamistoa radiaator ära lakkida. Tundsin end siiski nii kehvasti (nohueelne paks pea ja süvanev kurguvalu), et ei vedanudki end kodust välja.

Täna siis läksin ikka tööle. Vahepeal on mul juba hakanud köha tekkima ja seega ei olnud seal just kuigi mõnus olla. Peale kahte tundi oli selge, et eriti palju kõnesid sisse ei tule ja üks kolleeg kohe-kohe lisandumas, seega tohtisin ma minna koju oma häält säästma. Läksin hoopis korterisse, kus oli plaanis veidi tapeeti lõigata ja ehk ka radikas ära lakkida. Mees pidi ka tulema, veel seinale viimase lihvi andma ja siis lihvija laenutusse tagasi viima. Jäi teine aga hiljaks ja et ta ikka õigel ajal massinaga laenutusse jõuaks, asusin ise lihvima. Hoolimata minu hirmust tööriistade ees, millega võib omal mõne ihuliikme maha kaksata. (Lihvijaga siiski vaevalt, aga häda võiks endale sellega siiski teha.) Lihvisin nii, et hambad tolmused. Ma ei tahtnud mehe maski oma batsillidega ette panna ja sidusin endale lihtsalt ühe räti nina ja suu peale. Kaitseprille ikka kasutasin. Ja kuna mulle viimati meenus, et olen nõukogude naine, siis ei ole põhjust suurelt kekkama hakata. Ütlen vaid, et sein on nüüd hulga siledam ja tore, et minagi käed külge panin.

Kui mees lõpuks tuli, oligi aeg massin laenutusse tagasi viia. Ta nuias mu veel kaasa, ehkki ma ei tahtnud esialgu täna rohkem kui hädapärast vaja on õues viibida. Meil oli mingi 1-3 miinuskraadi. Nii harjumatu.

No ja selle kolamise peale tundsin, et haigus süveneb. Lõdisesin isegi soojades ruumides. Kuna meie uuel kodutänaval pesitseb perearst, siis kasutasin juhust ja vaatasin ta üle. Nüüd olen kolmapäevani haiguslehel ja hetkel paistab olevat õige otsus. Tuba on soe, aga mina ikka lõdisen. Paksus kampsunis ja pooleldi teki all. Viimase kraadimise ajal oli 37,6. Tõuseb vist veel. Nina enam suurt läbi ei käi. Hääl kähe. No kuda ma sellisena tööle läheks.

Aga kehv aeg juhtus haigeks jäämiseks. Üks täiskohaga koleeg lendas just 6-nädalasele puhkusele Brasiiliasse ja mul (teistel kindlasti ka) on selle tõttu kõvasti rohkem töötunde. Nüüd minu rivist väljalangemise tõttu on asi kindlasti kehva, aga no ei ole ju mõtet põdeda. Töötan selles firmas juba aastast 2007 ja see on mu esimene haigusleht!

Õudne klient

Pean siin nüüd endale avalikult veidi tuhka pähe raputama. :)

Täna selgus, et ma olen ise täpselt samasugune õudne klient nagu need, kes mulle igapäevaselt tööle helistavad.

Kirjutasin ju eile sellest külmkapi-fiaskost. Täna pärastlõunal nokitsesin korteris remonti teha ja järsku tuleb kõne speditöörilt: Kas mina olen kohal, nemad tuleksid hea meelega mulle 15 minuti pärast seda külmkappi tooma!

Minul meel hea: Tulge, tulge! Ootan!

Mõtlesin veel, et näe, oli mu eile saadetud meilist kasu, juba asjad liiguvad.

Siis tuli mul järsku üks helge moment: Hoppla! See saadetis, mis eilsest äratoomist ootab on hoopis DSL-ruuter! 10. detsembrist on ju uues korteris internet sees!!!

Olen mina aga tohmu!

Ma eile veel juurdlesin, et kas see võiks äkki miski muu saadetis olla. Juurdlesin ja juurdlesin. Mitte ei tulnud pähe, et ma midagi tellinud oleksin!

(No aga see mu inetrnetipakkuja on ka paras tegelane.

Pakub ooteajaks QuickStart-paketti. 3 kuud UMTS mobiilne internet tasuta. No muidugi ma võtan. Ootan siis pikkislmi seda UMTS-pulikat. 7.detsembril tuli. Ja homme 10. detsembril on ka meie normaalse DSLi aktiveerimine. Hästi palju kasu mul sellest UMTSist oli! )

No ja kui siis külmkapp tuli (isegi tuppa kanti!), siis ma kribasin kibekähku sellele online-shopile ühe vabandusmeili valmis. Täitsa häbi oli kohe, et ma eelmisel õhtul selline tormakas totu olin. Aga vähemalt olin ma viisaka meili kirjutanud ja ainult speditööri süüdistanud.

Tunnike hiljem sain ma esmalt vastuse mu eilsele meilile, viisakakas vormis, et nemad ei kasuta GLSi vaid mingit x firmat. Ja veidi hiljem tuli ka nende rõõmuavaldus mu teise meili üle: Tore, et asjad lahenesid. Aitäh, et meid teavitasite.

Ühesõnaga: Olen samasugune tobe klient nagu needki, kes meil siia töö juurde helistavad, sest nemad tulevad ka alguses ägedalt sisse ja õiendavad ja pahandavad, ja kui neile siis selgeks teha, et tegelikult ei ole meie midagi valesti teinud, vaid kunde ise on vea teinud, siis lähevad kõik saba jalge vahel vabandades minema.

Aga mina vähemalt olin viisakas ja ei sõimelnud! Nii paljuga võin end lohutada.

___________________

Ahi tuli ka täna. Nii ilus paistab! Lahti ei pakkinud, fooliumi vahelt piilusin.

Taignakauss juba sügeleb kapis! Ja oh, mis vormiroad me selle ahjuga kõik valmis võlume!

Neid kahte netipoodi siinkohal saksas elavatele kohe ka soovitaks. On häid hindu, kiire teenindus. 2. dets tellisin ja maksin, 9. dets kaup kohal. (Pliidi oleks juba eilegi saanud, aga siis ei olnud mul aega korteris oodata.)

Need kaks poodi on niisiis:
www. mybauer.de
ja
www.elektroshopwagner.de

_____________________________

Väike update ka tapeetimise koha pealt. Nägime seda relfjeeftapeeti täna siis esmakordselt päevavalges. Ei meeldi üldse! Rõduuksest tulev valgus peegeldub sellelt ebameeldivalt vastu ja jätab kole külma mulje. Üldse ei ole hubane. No ja magamistuba peaks ikka hubane olema. UBANE, kui soovite!

Ja nüüd siis teeme kõik seinad ühte moodi. Võibolla hiljem värvime selle ühe seina üle. Vaip ja mööbel sisse, siis näeb, mis tunne on ja mida vaja.

Tapeedi- ja külmkapifiasko

1.

Eile peale tööd tapetseerisime.

Kolme tunniga kolm paani seinas. Vinge, onju.

(Aga no üks meist tapeetis esimest korda elus ja teine ei olnud 8 aastat tapeetinud. Imestas veel, missugune see saksa kliister on, kunagi sai lasteaias täpselt sama välimusega valget magustoitu. Kaamelitatiks kutsuti.)

Saime tol päeval teada, et meile kohe üldse ei meeldi tapeetida.

Siis tulime ära koju, sest täna oli vaja taas vara tööle minna.

No ja täna läksime siis korterisse ärevusega, et kas paanid on seinas või põrandal. Seinas olid, aga...

Sein osutus nii ebatasaseks ja tapeedi üks osa nii õhukeseks, et iga väiksem ebatasasus on näha. Rikub meie imeilusa reljeeftapeedi efekti ära.

Tuleb maha võtta ja kui me mingit soodsat võimalust ei leia, sein tasase materjaliga üle kleepida (ajalehed on liiga õhukesed), siis peame sellest tapeedist loobuma. Terve seina pahteldamine ja lihvimine, mille pakkus välja asjapulk ehituspoes ei tule kõne allagi. Selletagi on veel jube palju teha.

Kui homme aega saan, otsin seda tasast materjali teistest poodidest. Selles meie uue kodu juures asuvas poes on vaid spets-vliisi hinnaga 10 EUR rull. Nats imelik on kui alusmaterjal maksab rohkem kui tapeet ise.

Plaanis oli magamistoas voodipeatsis asuv sein selle reljeeftapeediga tapeetida, et veidi ruumlist vaheldust juurde saada. Ülejäänud seinad saavad tagasihoidliku lihtsa tapeedi. Too on ühtlase struktuuriga ja paksem, seinakonarused ei jää näha. Täna testisime.

2.

Homme ootan siis pliidi saabumist. Nagu lubatud, helistas speditsioon ja leppis sobiva nädalapäeva kokku.

Külmkapi tellisin ju samal päeval kui pliidigi. Samuti netist. Ühest teisest poest. Seal sama lugu, speditsioon võtvat minuga ühendust ja leppivat päeva kokku. Kui täna pärastlõunal korterisse läksin, oli postkastis sedel: "Teie saadetis tuli, kuna teid polnud, jätsime selle X pakipoodi."

Mis? Kus? Kuidas jäi siis selle kokkuleppimisega?

Ok. Muidu läheks ja tooks saadetise ära. Ainult paar metroopeatust meie juurest, aga külmkapi?!!!

Mul veoautot pole!

Ja pealegi: MILLE EEST MA SIIS 49 EUR MAKSIN?

Kirjutasin neile nüüd meili.

Homme arvatavasti helistan ka.

Muutun nüüd ise selliseks irisevaks-nõudvaks kliendiks nagu meil tööjuures ikka  ette tuleb.

Kuidagi kisuvad meie asjad siin hetkel viltu.

__________________________

Aga toredat on ka.

1.

Laupäeval saime köögi ostetud. (Lihtne ja odavavam kui näiteks mu tulevane pliit/ahi. Näeb sama odav välja kui too IKEA Härling, aga on samas ma ei tea kui palju odavam. Ühesõnaga näeb täitsa oma hinna moodi välja. Maksan selle eest, mis saan!) No ja siis oli ometi võimalik kööki põrandakate osta, kuna värvid olid lõpuks ometi teada. Läksime sinna meie ehituspoodi, vaatasime valikut. Meile tekkisid kaks lemmikut. Siis läksime jääkide osakonda ja leidsime sealt ühe meie lemmikutest, täpselt meie mõõtudes ja ligi 50% odavamalt kui tavahind! 7 minutiga oli valitud ja ostetud!

Pärast läksime koju, mehel rull õlal nagu Kalevipojal lauad. Sain teda siis jälle Eesti kultuurilooga tüüdata. Jutustasin talle selle lauatoomise- ja serviti-serviti-loo. Tema mulje Eestist kui veidrikemaast süvenes taas.

2.

Täna kui taas seal ehituspoes olime ja üks varasematest kordadest tuttav müüja meid nõustas, ütles ta lõpetuseks, et tema tahab nüüd midagi sobimatut öelda... tema nimelt leidvat, et me oleme väga armas paar ja sobime kokku!

No sihuke asi teeb ju head meelt. Eriti kuna esimesel pilgul on selge, et üks on ühest, teine teisest ilmaotsast ja sellele vaatamata märkab meie sobivust võhivõõras inimene. (See oli muide see sama müügimees, kellest ma siin kirjutasin. Tema aktsiad kohe tõusid minu silmis.)

3.

Oleme ikka veel heas tujus ja optimistlikud.

Eesti aktsendiga Saksamaal

Istun praegu tööl oma esimest hilist vahetust ära. Kella 21-ni siis.

Helistab klient, küsib ühe tavalise küsimuse. Ma vastan.

Klient jätkab: "Siis ma tahaksin Teilt veel midagi küsida." (Ma juba aiman, mis sealt tuleb.) "Tohin ma küsida, kust te pärit olete? Teil on nimelt ülihuvitav aktsent!" Ma vastan.

Seda küsimust kuulen umbes korra päevas. Mõned julged ka pakuvad. Mõned pakuvad koguni Soomet. Neil inimestel on enamasti tuttavaid soomlasi. Eestit on vist ka 1-2 korda pakutud.

Enamus pakub Shveitsi, Austriat ja üllatus-üllatus Prantsusmaad. No see viimane on minu arust täiesti uskumatu. No kuulge, eestlane räägib saksa keelt lihtsalt puiselt, prantslasel on aga ju selgelt äratuntav aktsent, mida mitte millegagi ära ei vaheta. Nagu itaallasel, venelasel ja ameeriklasel.

Mina ja prantsuse aktsent! Lächerlich!

Nõukogude naine

Jutustasin nädalavahetusel tädile seda meiselhaamri laenutamise lugu. Tädi siis selle peal küsis, et kas ma siis ei öelnudki neile laenutusemeestele, kes imestasid, et: "Te ise kohe tahtsitegi selle seina selle haamriga maha lammutada?", et ma olen ju endine nõukogude naine.

Mul oli see täitsa meelest läinud!!!
Olen ikka liiga kaua juba siin kapitalistlike mugavuste keskel õilmitsenud!
Kuidas mul küll selline asi sai meelest ära minna?!!

Kusjuures, tegin tädile selle koha peal korrektuuri:  

"Ükskord nõukogude naine - alati nõukogude naine!"

Ei ole siin niisiis mingit Naiskat, hoopis Nõukogude Naine on!

Oh Kuldakala-Kuldakala!

Tore  Sesamy  kutsus mind mängima.
Mängult sain ma kätte kuldkala ja soovin nüüd:

1. Et ühe armsa töökaaslase tõsiste käitusmisprobleemidega 8-aastasele pojale leitakse ravi või lihtsalt abi, sest hetkel ei ava ta end kellelegi ja isegi üle 20-aastase töökogemusega terapeudid ütlevad, et sellist nõutuks tegevat juhtumit ei ole nad veel näinud.  
2. Et meie uus korter osutuks tõesti selliseks heaks ja koduseks pesaks nagu me seda loodame.
3. Et mu juunini jooksev tööleping pikendatakse tähtajatuks.  

 Ise kutsun kala püüdma Norrakad, Mutrikese ja Kiilikese.