Mu armsatele püsilugejatele

Ma otsustasin blogimise lõpetada.

Privaatsus on mulle tegelikult hirmus oluline.

Võib küsida, miks siis selline inimene üldse blogib.

Ma lihtsalt tundsin, et ma olen anonüümne ega avalda endast liiga palju.

Nüüd järsku tunnen, et avaldasin liiga palju.

Ei tunne end enam anonüümsena, sest minust on tõesti Sinitihane saanud.

Kõik läheb kuidagi liiga sügavalt naha alla.

Kui selle otsuse vastu võtsin, tundsin korralikku kergendust.

Enne seda juurdlesin ja vaagisin:

• kuidas edasi blogida?
• millest edasi blogida?
• töölood eraldi blogis passwordi taga? (aga blogger pakub selleks vaid sellist võimalust, et igal lugejal peab olema google konto ja mulle ei meeldi teisi selleks sundida; ja wordpressiga ei ole ma veel sinasõbraks saanud, proovinud olen, aga kuidagi ei istu ta mulle)
• töölood üldse ära jätta?
• kogu blogi passwordi alla?
• vanaviisi jätkata?

No ja siis tuli see otsus ja ma olen täitsa rahul.

Ja mu mees on rahul, sest tema on seda blogimist kogu aeg ajaraiskamiseks pidanud.

(Üks harvasid punkte, milles ta mind ei mõista.)

Tegelikult oli see mõnus meelelahutus!

Ja ma sain teada, et ma oskan nii kirjutada, et inimesed loevad MINU kirjutatut vabatahtlikult, mitte ainult mu omaaegsed emakeeleõpetajad, kes selle eest palka said.

Ja ma jõudsin blogipuu TOP 100-s neljandale kohale!!! (Ma olin alguses üldse imestunud, kui saja hulka jõudsin.)

Ja ma sain nii palju positiivset tagasisidet!

Ja ma jõudsin oma blogi kaudu teiste toredate blogijateni.

Ja sain tuttavaks väga toredate püsilugejatega.

Siinkohal tulebki asja negatiivne osa. Mul on tunne nagu ma oleksin teile nüüd pettumuse valmistanud. 

Aga samas ei tohi ma end nüüd ka liiga tähtsaks pidada.

Väga tore oli teile kirjutada.

Aitäh kõige toreda eest, mida te mulle andsite!