Uus aadress

See suur et ... ma ikkagi vist nagu blogin edasi. Aga suletud ukse taga, et ei toimuks minupoolset tööasjade avalikku eksponeerimist ega lahkamist. Nii et siis wordpressi luku taha!
Kolimisega olen tänaseks ühel pool. Isegi kommentaarid ei läinud kaduma! Vanade postituste üksteisele viitavad lingid on katki, aga mis sellest.

http://sinitihane.wordpress.com

Salasõna saab meili teel.
sinitihaneÄTgooglemail.com

Kel püsilugejatest meilikas profiilis olemas, said salaka juba meili teel.

Esialgu kribamisisu veel tagasi ei ole, seega on seal veel vaikus.

Aga millest siis ikkagi meelemuutus?
No ikka teie kommentaaride tõttu! Iga järgmine tegi mind üha kurvemaks. Igasugu kutsikasilmad ja värgid... ja siis tuli veel Keelekõrv oma hiidsuurte pisaratega ...
No ei ole mul kivist südant varnast võtta.

Aga kuidas ma mehale selle uudise edastan, et "ajaraiskamine" edasi läheb? :))
Pean talle teie kommentaarid ära tõlkima.

_______________

Mu armsatele püsilugejatele

Ma otsustasin blogimise lõpetada.

Privaatsus on mulle tegelikult hirmus oluline.

Võib küsida, miks siis selline inimene üldse blogib.

Ma lihtsalt tundsin, et ma olen anonüümne ega avalda endast liiga palju.

Nüüd järsku tunnen, et avaldasin liiga palju.

Ei tunne end enam anonüümsena, sest minust on tõesti Sinitihane saanud.

Kõik läheb kuidagi liiga sügavalt naha alla.

Kui selle otsuse vastu võtsin, tundsin korralikku kergendust.

Enne seda juurdlesin ja vaagisin:

• kuidas edasi blogida?
• millest edasi blogida?
• töölood eraldi blogis passwordi taga? (aga blogger pakub selleks vaid sellist võimalust, et igal lugejal peab olema google konto ja mulle ei meeldi teisi selleks sundida; ja wordpressiga ei ole ma veel sinasõbraks saanud, proovinud olen, aga kuidagi ei istu ta mulle)
• töölood üldse ära jätta?
• kogu blogi passwordi alla?
• vanaviisi jätkata?

No ja siis tuli see otsus ja ma olen täitsa rahul.

Ja mu mees on rahul, sest tema on seda blogimist kogu aeg ajaraiskamiseks pidanud.

(Üks harvasid punkte, milles ta mind ei mõista.)

Tegelikult oli see mõnus meelelahutus!

Ja ma sain teada, et ma oskan nii kirjutada, et inimesed loevad MINU kirjutatut vabatahtlikult, mitte ainult mu omaaegsed emakeeleõpetajad, kes selle eest palka said.

Ja ma jõudsin blogipuu TOP 100-s neljandale kohale!!! (Ma olin alguses üldse imestunud, kui saja hulka jõudsin.)

Ja ma sain nii palju positiivset tagasisidet!

Ja ma jõudsin oma blogi kaudu teiste toredate blogijateni.

Ja sain tuttavaks väga toredate püsilugejatega.

Siinkohal tulebki asja negatiivne osa. Mul on tunne nagu ma oleksin teile nüüd pettumuse valmistanud. 

Aga samas ei tohi ma end nüüd ka liiga tähtsaks pidada.

Väga tore oli teile kirjutada.

Aitäh kõige toreda eest, mida te mulle andsite!